Kolmapäev 13. September

Surmväsinuna eilsest jalkamatsist ja kangena nagu betoon me ärkasime raskelt oma äratusmeloodia „fear factory – Edgecrusher” saatel. Väike pilguheit kellale kandis endas õudusttekitavat sõnumit, me olime hilinemas oma hommikusöögile majas nimega Astra. Hoolimata faktist et meie jalad olid nagu põrandale liimitud kogusime kokku oma viimsed jõuriismed et joosta ja mitte hilineda hommikusöögile. Me jõudsime õigeaegselt ja sõime oma tavalist kerget hommikueinet. Sealt edasi me liikusime Leonardosse kus me peame oma igahommikust koosolekut. Peale koosolekut kui olime teada saanud mis täna toimub me lahkusime oma sõpradest et minna workshoppidesse. Sellel nädalal olen mina oma sõbraga ajalehe workshopis. Tänu motivatsioonipuudusele oli ainuke asi millega me esimeses workshopis hakkama saime oli kerge tutvumine oma teemaga. Esimese workshopi aja sisse mahtus ka Comeniuse projekti puudutava tagasiside küsimustiku täitmine. Kui päris aus olla siis ega me ei teinudki eriti midagi ja lahkusime enne workshopi lõppu et minna kohalikku „kaubamajja”(tegelt väike külapood) sisseoste tegema kõik selleks et õigeaegselt taani keelde jõuda(esimene vaheaeg on liiga lühike). Hoolimata sellest me jäime ikkagi hiljaks. Taani keele tunnis me väänasime oma keeli püüdes kirjeldada oma tuba ja samas üritasime ka hakkama saada looga väikesest koerast, kes läks kaduma. Me elasime tunni üle ilma suuremate kaotusteta ja siis saabus vaheaeg kus me saime lõunaoodet mis koosnes ühest väikesest kuklisarnasest küpsetisest. Peale vaheaega me läksime tagasi oma workshoppide juurde. Seekordne workshop andis rohkem tulemusi me isegi saime hakkama väikese looga „Kuidas suhtuvad VKLG õpilased euroopa liitu”. Tänu MSN me saime ka ühenduse oma mehega koolis kes varustas meid infoga mis esmaspäeval koolis juhtuma hakkab. Tundmata huvi teiste workshoppide tegevuse vastu me ei tea mis seal toimus. Peale workshoppi me kiirustasime majja nimega Quartus kus me tavaliselt sööme lõunat. See mida me saime polnud päris see mida me ootasime aga juhituna oma korisevatest kõhtudest me siiski sõime ja olime selle võimaluse üle õnnelikud. Peale lõunat me pidime jällegi oma sõpradest lahkuma sest osad läksid activititesse nagu motokross ja surfing, mina sõbraga tagasi oma elukohta pubisse et natuke leiba luuse lasta ja siestat pidada. Kui me hiljem küsisime kuidas motokross oli siis seal osalenud ei osanud leida sõnu selle kirjeldamiseks sest see oli lihtsalt suurepärane. Lisaks õnnestus saada positiivset tagasisidet ka surfamas käinutelt. Pärast siestat ootas meid õhtusöök sealsamas kus me sööme ka hommikut. Peale õhtusööki läksid mõned activititesse nagu hobusega ratsutamine ja netcafe aga mina ja sõber kõndisime tagasi pubisse ja vallutasime õpetajate laptopi et luua seda meistriteost (teksti).